Harrastajad meist:

• GALINA (28):
  “Alustasin kõhutantsuga 2012. aastal. Arrakis Tantsustuudioga liitusin 2013. aastal ja see muutus väga kiiresti koduseks :). Valisin kõhutantsu, sest soovisin vabaneda seljavalust, parandada oma koordinatsiooni ja plastilisust. Tänaseks saan öelda, et ma olen oluliselt edasi jõudnud ning plastilisust, julgust ja koordinatsiooni tuleb aina juurde :), pealegi kõhutants annab mulle palju häid emotsioone, suhtlemist toredate inimestega ja võimaldab naisel tunda ennast naisena!

• TIINA (50):
  “Kõhutantsu olen armunud olnud juba aastaid. Imetlenud tantsija graatsiat, nõtkust ja armsat koketeriid, kaunist ja kirglikku muusikat ning kõike unustama panevat emotsiooni. Ennast selle keskele ei ole küll kunagi julgenud asetada, sest haigete põlvede tõttu olen alati kehaliselt passiivne olnud. Nüüd aga, kus olen terve aasta Jelena trennides osalenud, pean seda kindlasti üheks väärtuslikumaks ja targemaks otsuseks oma elus. Kaks korda nädalas suudab ta su tõsta argielust 100% välja, anda läbimõeldud trennikava ja tantsu enda olemuse kaudu sellise annuse positiivsust ja usku endasse, et trenni lõppedes ootad veelgi näljasemana juba järgmist trennitundi :) Jelena on tõesti parim!
  Aastaga on meie grupp muutunud ühtseks kambaks, keda seob ilusa liikumise ihalus ja küllap ka veidi naiselikku edevust :) Ja tõesti, enda najal võin julgustada kartlikke või kahtlejaid: ka haigete põlvede ja piiratud liikumisega on kõhutantsu võimalik tantsida ja nautida!”

• KRISTEL (45):
  “Olen harrastanud kõhutantsu 2 hooaega. Kuna minu välimus mulle peeglist vaadates enam atraktiivne ei tundunud, ning minu kehalise kasvatuse tunnid jäid ka perioodi, 10 + aastat tagasi, siis eelistasin alustada pigem rahulikumalt, kui intensiivsemat treeningut. Pealegi pelgasin, et tänu suurele pausile ei oska ma enam tavapärastes treeningsaalides midagi peale hakata. Pole piisavalt trendikas ega osav :)
  Ehkki motivaatoriks oli enda “lahti rebimine” ringist kontoritool, auto, diivan, siis ikkagi kõhklused, kahtlused ja hirmud olid need, kellega tuli silmitsi seista. Kui esimene kord sai käidud ja tunne, et mida nad seal teevad kätte saadud, siis mõtlesin küll, et ma vist ei õpi seda kunagi ära :). Üllatus saabus 2 kuu pärast, kui asjad hakkasid juba enam-vähem samamoodi nagu teistelgi välja tulema.
  Kõik kes on alustanud uute treeningutega või treeningutega üldse on vast kogenud, et kõige raskemad sammud on teatavasti diivanilt välisukseni :).
  Mind on alati aidanud seda teha, et treeningus on toredad ja toetavad inimesed, kellega saab nalja visata ja sõbralikult tögadagi. Nad on abivalmid ja toetavad, kui midagi ei tule välja nii nagu tahaks. Ning muidugi nende kogemus erinevatelt elualadelt, tänu sellele saab nõu ja abi küsida ka väljaspool kokkulepitud kohtumisi.
  Lisaväärtuseks on meie treener, kes toetab ja julgustab ning on alati nõus asju, mis segaseks jäid mitu korda üle kordama. Tema südamlikkus ja soe loomus on see, mis on tuumikut koos hoidnud juba mitu aastat ja kutsub neid ikka ja jälle tagasi. See on ka põhjus, mispärast on tema suvekooli tunnid, kus n-ö kätt proovida nii populaarsed. Kõik, kes veel mõtlevad, millega sügisel alustada, siis neil soovitan soojalt tulla ja proovida ning mitte liigselt kiirustada otsusega, et mulle ei sobi, sest võib juhtuda, et oskused ja võimed avalduvad alles teise hooaja alguses. Ja kindlasti tasuks oma kalendrisse märkida juba järgmiseks aastaks, et juunis ja juulis on suvekool.”